Palmipuudepühal saabub Jeesus Kristus kuninglikult Jeruusalemma, kui Tema järgijad lehvitavad palmioksi ja laotavad Tema teele riideid. Iga Tema tehtud sammu tähistatakse, sest Ta on peagi lõpetamas teekonda, mis täidab tuhandete aastate jooksul tehtud prohvetlikud ettekuulutused ning toob kõigile rahu ja pääste koos usuga Teda järgida. Sel pühadeaja nädalal võime teha esimesi samme oma elus positiivse muutuse poole, teades, et Jeesus valmistas meile tee.

Pärast Jeruusalemma saabumist on üks esimesi kohti, mida Jeesus külastab, tempel. Tema Isa koda peaks olema valguse ja rahu püha koht, kuid Jeesus avastab, et seda valgust summutavad kaupmehed, kes on oma kaupade müümiseks templi siseõuel kaupluse rajanud. Jeesus ajab nad minema ja vaade paraneb kohe. Sama saab Ta teha ka meie jaoks. Kui me usume Jeesusesse Kristusesse, võime oma pilgu tõsta kõrgemale maailma asjadest ja keskenduda sellele, mis on püha.

Jeruusalemmas ümbritsevad Jeesust Kristust nii Tema järgijad kui ka kriitikud. Meisterõpetajana ei lase Ta sel võimalusel raisku minna. Siin jagab Ta oma elu viimasel nädalal kogunenud rahvahulkadele mõningaid oma igavesi õpetusi. Ta annab neile (ja meile) teada, et parim viis, kuidas saame Jumalat teenida, on armastada oma kaasinimesi. Kui arendame oma võimet armastada ja töötada oma elus olevate suhete kallal, suudame saada selliseks inimeseks, kelleks Jeesus teab, et võime saada.

Kui Jeesus Kristus elu viimasel nädalal oma järgijaid õpetab, rõhutab Ta andestuse põhimõtet. Tema sõnadel on eriline tähendus, sest just Tema ohverdus teeb andestuse võimalikuks. Tema kaudu saame meelt parandada ja lasta patukoorma oma südamelt eemaldada. Kuid selle õnnistuse väe tõeliseks kogemiseks peame järgima Tema eeskuju ja tegema tööd, et andestada inimestele, kes on meile ülekohut teinud.

Õhtul kogub Jeesus Kristus oma apostlid kokku, et üheskoos süüa ja väljendada nende vastu oma armastust. Viimane õhtusöömaaeg on vaikne ja ilus hetk, mis toimub enne seda, kui Jeesus hiljem tol õhtul Ketsemani aeda läheb. Ta teab, et varsti ohverdab Ta oma elu ja jüngrid jäävad Temast ilma. Ta tutvustab sakramenditalitust, et nad alati Tema ohverdust mäletaksid, ja Ta õpetab neile palve väest. Ta julgustab neid küsima oma Taevaselt Isalt vajalikke asju, et nad saaksid teada, et Jumal kuuleb oma laste palveid ja vastab neile.

Pärast Ketsemanis kõigi inimeste pattude eest kannatamist antakse Jeesus kohalike võimude kätte. Pärast mitut ühepoolset kohtuprotsessi mõistetakse Ta ristisurma. Tema kannatused meie eest jätkuvad ristil ja Teda ümbritsevad inimesed, kes Teda julmalt pilkavad. Ja ometi peab Jeesus sellele kõigele vapralt vastu ega lase kunagi hirmul takistada täita oma missiooni lunastada kõik Jumala lapsed. Tänu Tema tegudele võime ka meie hirmu selja taha jätta, kasutades Tema ohverduse väge, et saada paremaks inimeseks.

Raske on ette kujutada ängi, mida Jeesuse Kristuse järgijad pärast Tema surma pidid tundma. Nad valmistasid hoolikalt Tema keha ette ja sängitasid selle aiahauda. Nüüd peavad nad silmitsi seisma maailmaga, ilma et nende kõrval oleks armastatud sõber ja Õpetaja. Kuid Ta õpetas neile, kuidas näidata oma armastust Tema vastu ükskõik millises olukorras, kaasa arvatud see: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!” Kui tahame end tõepoolest tunda Päästja lähedal, peame tegutsema ja tegema asju, mida Ta palus meil teha.

Varahommikul tuleb Jeesuse sõber ja järgija Maarja Magdaleena haua juurde, et Tema keha eest hoolitseda. Oma imestuseks leiab ta haua tühjana. Kuid ta pole üksi. Mees, keda ta arvab aedniku olevat, kõnetab teda. Kuid siis ütleb Ta tema nime: „Maarja!” (Jh 20:16). Ja naine näeb. See on Jeesus. Kristus elab. Sel ülestõusmispühal, kui võtame Maarja kombel aega Päästjale keskendumiseks ja Tema ülestõusmise tähistamiseks, saame teada, et Jeesus teab ka kõiki meid nimepidi. Ta kutsub meid üles muutuma rohkem Tema-sarnaseks ja kogema tõelist rahu, mida Tema evangeelium toob.